Blogi

EESTI BALLETILIIT – küsimused juubilaridele

 

ELENA KALBUS

 
Elena Kalbus, varasemalt tuntud ka Jelena Martinson.
1. Mis aastal lõpetasite balletikooli (ja millise)?

Olen veel selle põlvkonna esindaja, kes alustas balletiõpinguid armsas vanas balletikoolis Laial tänaval. Kooli juhtis toona kindlal käel Anna Ekston, keda ümbritses seletamatu oreool. Kui tema koolis ringi liikus, kaasnes selle liikumisega midagi väga ülevat ja koguni kinnipüüdmatut. Õpilastena ei teadnud me Anna Ekstoni karjäärist ja elukäigust, kuid me tunnetasime austatud koolijuhi puhul midagi eriliselt kättesaamatut ja aukartust tekitavat. Koolis olid legendaarsed õpetajad Liia Leetmaa, Zoja Kalevi-Silla, Jelena Izerovitš, Niina Kurvits, Nadežda Taarna ning veel paljud teised. Meie esimene klassikalise tantsu õpetaja oli Galina Tšernjavskaja, hiljem Niina Kurvits. Mäletan seda, et kõik õpilased suhtusid pedagoogidesse suure lugupidamisega. Galina Tšernjavskaja õpetas meid vene keeles ja kui temalt küsiti, et miks just vene, mitte eesti keeles, oli vastuseks - vene balletti tulebki õpetada vene keeles. Tegelikult õpetaja valdas ka eesti keelt, kuid meile õpilastele jäi arusaam, et eesti keel on temale tundmatu.

Esimesest klassist on kõige enam meelde jäänud n-ö tantsulised tunnid, kus võisime improviseerida, kuidas vaid oskasime. Kehastusime vastavalt õpetaja poolt ette antud teemale, kas lindudeks, liblikateks, haldjateks vms. Laia tänava koolist viisid õpingud edasi Toompeale, Toomkooli tänavale seoses kooli kolimisega. Nüüd sai balletikool päris oma maja ja see oli märkimisväärne sündmus kooli senises ajaloos. Viimaks ometi liideti eriala ja üldhariduse omandamine. Jäi ära tüütu üldhariduskoolide vahetamine selleks, et saaks ikka klappida õppeajad nii ühes kui teises koolis. Tallinna Koreograafiakooli XII lennu lõpetasin 1969. a. Niina Kurvitsa klassis. Noormeeste õpetaja oli Arvīds Ozoliņš. Meie lend oli üks suuremaarvulisi - 12 lõpetajat. Peale lõpetamist suunati valdav osa noori balletitantsijaid kohustuslikus korras (sellised olid siis seadused) tööle RAT Vanemuisesse. Minul avanes võimalus peale kooli lõpetamist üks aasta end täiendada Moskva Riiklikus Balletikoolis.

2. Millistes teatrites olete tantsinud?

Esmalt olin suunatud tööle Vanemuise teatrisse. Kohustusliku kolmeaastase suunamisaja lõppedes siirdusin konkursi korras tööle RAT Estoniasse.

3. Värvikas mälestus kooliajast

Balletikooli õpilaste lavapraktika toimus Estonia teatris. Tolleaegses „Luikede järve“ etenduses tantsisid õpilased III vaatuses väikeseid narre koos suure narriga (D.Šur, A.Tšugai). See oli meie esimene kokkupuude päris Estonia teatri lavaga. Korraga pidid tantsima 8 väikest narrikest. Aga, oh häda, meid oli kokku 9. Niisiis otsustas lavapraktika õpetaja Zoja Kalevi-Silla, et välja jääb see, kes saabub kohale kõige hiljem. Minul oli sellel päeval üldhariduslikus koolis matemaatika kontrolltöö. Ei tulnud kõne allagi, et õpetaja oleks mind varem lubanud lahkuda selleks, et õigeks ajaks etendusele jõuda. Lõpuks ma siis teatrisse saabusingi üheksanda narrikesena. Kõik teised olid juba varakult kohal, kostüümid seljas ja põsekesed kenasti punaseks puuderdatud ning rõõmsalt elevil. Käsk ja otsus olid karmid - kes viimasena ilmub, see kõrvale jääb. Mulle on alatiseks meelde jäänud, kui lohutamatult ma nutsin. Ei olnud ma ise selles süüdi, et nii hilja pidin saabuma. Mulle tundus see kõik väga ülekohtune. Istusingi toolil, lava taga trepikojas. Õpetaja kallistas mind ja arvas, et tulevad ajad, mil ma üldse tantsida ei taha. Tegelikult ei ole need ajad siiani tulnud...

4. Värvikas mälestus teatrist (või lemmikroll)

Lavatee kulges nii, et tuli tantsida nii balletilavastustes kui ka muusikalides/operettides. Läbilõige erinevatest etendustest: sõbratarid, väikesed luiged, väikesed inglid, väikesed nunnad, järgmised sõbratarid ja veel sõbratarid, väiksemad sooloosad jne. Eriliselt on meelde jäänud osalemised Mai Murdmaa lavastustes, mis rikastasid kõiki tantsijaid nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Need aastad olid tema loometöö hiilgeaeg. Meelde on jäänud välisreisid Bulgaariasse, Poola, Ungarisse, Vietnami. Muidugi ka gastrollid meie tolleaegsel suurel nõukogudemaal (Moskva, Leningrad, Valgevene, Läti, Leedu, Gruusia jt).

Kui alustasin tööd Estonia teatris, pakkus Tallinna Koreograafiakooli juhatus mulle nende lavastuses “Coppelia“ (esietendus 1973. a.) Svanilda osatäitmist. See oli suurepäraseks hüppelauaks, et omandada neid oskusi, milledest võib-olla varem oli vajaka jäänud. Olen veel siiani tänulik.

Olen ka tänulik, et leidsin endale abikaasa teatrist. Lõpetasime Märt Kalbusega balletikooli ühes lennus ja abiellusime 1975. aastal. Meil oli balletiperekond koos kõikide murede, rõõmude ning õnnestumistega, mis kaasnesid selle erilise elukutsega.

5. Mis teeb balletiartisti elukutse eriliseks? Mis sellest ajast enim meelde on jäänud?

Meie elukutset on võrreldud tippsportlase karjääriga. Aeg enese teostamiseks on väga üürike. Selleks, et saavutada tippvorm on vaja jäägitult pühenduda ja paika panna prioriteedid. Igapäevaselt tuleb ennast ületada ikka ja jälle. Sellel eluperioodil, mil tantsid, peab olema esikohal ballett. Samas tuleb endale juba varakult selgeks teha, mis on see, millega tahaksid tegeleda peale töö lõpetamist tegevtantsijana. Meie balletikooli XII lennu lõpetajatest on kõik töötanud balleti alal - kas balletiartisti, pedagoogi, repetiitori või koreograaf/treenerina. See on tunnustus meie balletikooli pedagoogidele, kes on loonud tugeva vundamendi selleks, et õpilased ka pärast laval tantsimist leiaksid oma õige koha elus.

6. Soovitusi praegustele tantsijatele

Astudes Estonia või Vanemuise teatri uksest sisse, pidage meeles - see on teie teine kodu. Oma rõõmude ja muredega tulete ikka koju. Koduseinad on need, mis teid alati toetavad. Ärge lugege minuteid, mis ületavad ettenähtud prooviaegu, jõudke püstitatud eesmärkideni, olge toetavad ja mõistvad oma kolleegide suhtes. Alati on neid, kellelt tuleb tarkusi juurde õppida. Tehke oma lavakarjääri jooksul selliseid otsuseid, mis garanteerivad edasijõudmiseks avatud väravad. Austage oma õpetajaid, kes on teid juhtinud imelisse balletimaailma. Mitte igaühele ei ole antud eeldusi ja võimalust tantsida meie (ja ka võõrsil olevatel) lavadel. Selle eriala inimesed on heas mõttes väljavalitud. Osake seda õigel ajal hinnata ja väärtustada. Tähtis ja oluline on ka see, millisena jääb teie mälestustesse aeg balletilaval.

 

FOTODE ALLKIRJAD:

(paberkandjal fotode ümberpildistaja: Elena Kalbus)

1. Balletikooli I klass: Ene Allikvee, Jelena Martinson, Anne Kuldva, 1960. a.

2.-3. Kontsertnumber „Tšehhi polka”. Vasakult: Jelena Martinson (4 kl), Märt Kalbus (6 kl), Anne Kuldva (4 kl)

4. Diplomietendus. „Coppélia” grand pas classique. Jelena Martinson ja Märt Kalbus, 1969. a.

5. XII lend (1969). Vasakult: Märt Kalbus, Rufina Kozlova (Noor), Vladimir Litovtšenko (Artamonov), Jelena Martinson (Elena Kalbus), erialaõpetaja Arvīds Ozoliņš, erialaõpetaja Niina Kurvits, Tamara Judina (Kõrreveski), Anne Kuldva (Kasuk), Heidi Salmi, Sergei Prilutski, Alla Udovenko (Lilleorg), Rait Laidre, Zoja Mellov, Endel Poom

6. „Giselle” RAT Vanemuises – vili, 1971. a.

7. J. Strauss II „Anna polka”, 1973. a.

8. Tantsuline puhkus, suvi 1973

9. Tallinna Koreograafiakooli lavastuse „Coppélia” I vaatus – Svanilda, Franz: lõpetaja Mihhail Kossolapov (Netšajev), 1973. a.

10. „Coppélia” II vaatus – Svanilda, 1973. a.

11. „Coppélia” II vaatus – Svanilda, Franz: Mihhail Kossolapov (Netšajev), Coppélius: Arvīds Ozoliņš, 1973. a.

12. „Coppélia” II vaatus – Svanilda, Franz: Mihhail Kossolapov (Netšajev), Coppélius: Arvīds Ozoliņš, 1973. a.

13. „Coppélia” II vaatus – Svanilda, Coppélius: Arvīds Ozoliņš, 1973. a.

14. „Coppélia” III vaatus – Svanilda, Franz: Mihhail Kossolapov (Netšajev), 1973. a.

15. „Anna Karenina”, lav. Enn Suve. Õukondlane, koos Larissa Sintsovaga, 1974. a.