Kuidas kirjutada balletiliidu blogi?
13. november 2019
Triinu Upkin
Tere tulemast Eesti Balletiliidu blogisse!
See on esimene postitus, mis katsub selgitada, milleks blogi meile vajalik on ja kuidas kõik balletiliidu liikmed selle sisu loomises kaasa lüüa võiks.
Milleks meile blogi?
Liikmeilt tulnud soovist kannustatult otsustas balletiliidu juhatus luua meediumi, mis kajastaks meie liikmete muljeid kultuuriüritustest, tantsualasest kirjandusest ja filmidest, aga pakuks võimalust ka mälestuste ja memuaaride kogumiseks. Balletiliidu blogi võiks ühelt poolt avardada liikmete silmaringi, teiselt poolt tihendada meie aina õhemaks jäävat (balleti) kultuurikihti ja pikendada aina lühenevat (balleti ajaloo)mälu. Iga liige on rohkem kui teretulnud meile oma lugusid saatma.
Millest kirjutada?
Kirjutada võib kõigest, mis kuidagi balleti või tantsuga suhestub.
Käisite Helsingis balletti vaatamas? – suurepärane! Jagage muljeid, et ka teised teaks, kas ja mida vaatama tasuks minna või kas pärast etendust jõuab viimasele praamile. Film "Valge vares" Rudolf Nurejevist nähtud? – kirjutage meile, kuidas meeldis. „Teatrielu 2018“, brošüür „Eesti ballett 100“ või viimane tantsuarvustus Sirbis on läbi loetud? – avaldage arvamust! Loomulikult on väga teretulnud ka Eestis toimunud etenduste arvustused, kusjuures nii esietenduste kui ka juba repertuaaris olevate lavastuste kohta. Ja kuna tegu on blogiga, on isiklik ja subjektiivne lähenemine enam kui õigustatud. Kel aega ja mõtteid rohkem, võib kirjutada ka suuremahulisemaid esseesid või mõtisklusi laiematel teemadel, nt „Klassikalise balleti arengusuunad 21. sajandil“ või „Stereotüübid balletilaval“ vms (siin võiks blogiplatvormi ära kasutada ülikoolides õppijad, et oma uurimusi meiega jagada). Lisaks teen üleskutse seeniorliikmetele saata meile mälestusi ja memuaare – nii saame üheskoos jäädvustada väga väärtuslikku materjali Eesti balleti ajaloo talletamiseks.
Kuidas kirjutada?
Kuidas siis ühe postitusega ikkagi pihta hakata?
Me ei sea žanrite või stiilide osas mitte mingeid piiranguid. Et asi oleks puust ja punasem, toon mõned näited, kuidas kirjutada nt Tallinna Tantsuteatri uuslavastusest „Celebration piece“, mida käisin vaatamas 11.11.2019.
Koreograaf-lavastajad: Joonas Tagel, Jack Traylen
Helilooja: Adam Gordon Herd
Valguskujundaja: Karolin Tamm
Dramaturgiline abi: Janek Savolainen (Vanemuine)
Produtsent: Heili Lindepuu
Sellest teatrikülastusest võiks kirjutada päevikuvormis blogipostituse:
Oli novembri õhtule omaselt pilkaselt pime kui Kopli trammiga Telliskivi peatusesse jõudsin. Kiirustasin mantlihõlmu koomale tõmmates läbi Loomelinnaku Vaba Lava poole. Seal oli soe ja valge. Kartsin veidi, et jään hiljaks, kuid inimesed olid alles fuajees, mis sumises harva või tihti kohtuvate tuttavate elevast jutuvadast. Kohtasin isegi mitut tuttavat, kellega kiiruga naeratusi vahetada.
Uksed avanesid. Kui olin mobiilist oma e-piletit näidanud, astusin hämarasse saali. Lava moodustus ristkülikukujulisest kunstmuruga kaetud pinnast ja tribüünid vaatajatele olid paigutatud kõigile neljale küljele. Kaks tantsijat lebasid juba murul, üks neist oli Jack, kes alles kevadel oma balletikarjääri Vanemuises lõpetas.
[...]
Nähtud lavastus võib mõtted ka kaugemale viia:
[...] Oli põnev näha laval kõrvuti äsja balletilavalt maha astunud balletiartisti ja kaasaegset tantsijat. Tihti heidetakse balletiartistidele ette liikumisele ja sooritusele keskendumist, mis jätab rolli tunnetamise või vahetu kohalolu tagaplaanile. Kaasaegsetele tantsijatele pannakse aga süüks kriitikavaba enese presenteerimist ja võimaliku oskamatuse nimetamist taotluslikuks.
Lavastuses „Celebration piece“ polnud suurt varjamisvõimalust ei kohal olemise ega liikumisoskuse jaoks: publik istus lavaplatsi ümber, polnud kulisse, polnud ees- ega tagalava, tantsijad olid vaatajate peopesal. Tants oli intensiivne ja seda oli palju, kostüümi omakorda oli vähe – tantsijad kandsid trussikumõõtu spordipükse ja dressipluusi.
Noormehed olid loonud tugevat füüsist, painduvust ja vastupidavust nõudva koreograafia, mis tõmbas oma intensiivsusega publiku kaasa. Jack Traylen tõestas veenvalt, et balletiartist suudab ka kaasaegset tantsu esitada, kusjuures, tema keha mõjus väljenduslikumalt ja tema liigutused kandsid rohkem dünaamilist pinget kui tema partneril. Ka paistis ta end laval vabamalt tundvat. Ärge saage valesti aru, Joonas Tagel oli ka väga hea ja nad sobisid Jackiga väga hästi koos tantsima, kuid balletiartistina tundsin võidurõõmu endise kollegi edust kaasaegse tantsu laval.
On selge, et mitte iga balletitantsija ei suudaks sama edukalt teistesse tantsuliikidesse minna, sest alustagem sellest, et nii absurdne ja paradoksaalne kui see kõrvalt võibolla ka ei tundu, pole sugugi mitte kõik elukutselised balletiartistid tantsulised, musikaalsed ega lavalised. Nad on õppinud selgeks balleti liigutuste tehnika ja saavad repertuaari sammustiku esitamisega hakkama, aga nad ei tantsi. Klassikaline balletikool võib anda andekale ja targale inimesele pea universaalse baasi ja ammendamatu edasiõppimisvõime, tagasihoidlikumast võib aga voolida kohusetruu oskustöölise, kellest suure kunsti poole püüdlemine mööda läheb.
Sarnane olukord on ilmselt ka kaasaegsete tantsijate seas. [...]
Alati kindlapeale minek on n-ö klassikaline arvustus:
Tallinna Tantsuteater tähistab tänavu oma kümnendat sünnipäeva. Juubeli puhul uurisid koreograaf-lavastajad Joonas Tagel ja Jack Traylen (kes olid ka lavastuse esitajad), kuidas me midagi tähistame, olgu teistega koos või üksi iseendaga lavastuses „Celebration piece“.
Tegu oli lihtsalt vaadatava lavastusega, mis ei pannud liigselt pead murdma kunstnike taotluste üle, kõik oli arusaadav ja lihtne, samas vaatemänguline ja kaasahaarav. Eelkõige avaldas muljet noormeeste hoogne liikumine ja sujuv partnerlus.
[...]
Äkki tekitas nähtu filosoofilisemaid mõttemõlgutusi?
Kas pidu on alati meis endis? Kas pidutsemiseks on vaja seltskonda? Kas tähistamiseks on vaja põhjust või ettekäänet? Kuidas tähistamine käib? Miks me üldse tahame tähistada? „Celebration piece“ ei vastanud neile küsimustele, aga seal tähistati midagi. Vist võitu. Natuke omaette, aga põhiliselt ikka koos. Isegi koos konfettide ja kullasajuga. Või eelkõige nendega. Kullasadu oli üks teose peategelasi, kes tegi ka kõige juhmimatele oma kohaloluga selgeks, et tegu on üleva, kulminatsioonile järgneva rahuldustundega. Joovastusega.
Kas sellel lavastusel ka sügavamat mõtet oli? Vist mitte. See oli täpselt see, millena ennast reklaamis – tähistamistükk. Ainult šampanjat ei pakutud :/
Või heietada sellest külastusest poeetilisemas võtmes?
Ja kuldseid helbeid sadas alla me peale
hing helises ja naeris, nii kerge oli olla..
Sillerdavast soojusest lahkunud
külm novembripimedus paiskus näkku
tuli tuul ja kullasära haihtus
Olen kodus
vein pole
Ühesõnaga: kirjutada võib kõikvõimalikes žanrites, eesti või inglise keeles. Blogi jääb kodulehe ainukeseks rubriigiks, mida me tõlkima ei hakka, s.t. tekst ilmub originaalkeeles ja mõlema keele vaates on kõik postitused näha. Enne avaldamist läbivad saadetud kirjatükid meiepoolse keeletoimetuse. Töid ootame aadressile blogi@balletiliit.ee
Ja nüüd kõik kirjutama!
Tere tulemast Eesti Balletiliidu blogisse!
See on esimene postitus, mis katsub selgitada, milleks blogi meile vajalik on ja kuidas kõik balletiliidu liikmed selle sisu loomises kaasa lüüa võiks.
Milleks meile blogi?
Liikmeilt tulnud soovist kannustatult otsustas balletiliidu juhatus luua meediumi, mis kajastaks meie liikmete muljeid kultuuriüritustest, tantsualasest kirjandusest ja filmidest, aga pakuks võimalust ka mälestuste ja memuaaride kogumiseks. Balletiliidu blogi võiks ühelt poolt avardada liikmete silmaringi, teiselt poolt tihendada meie aina õhemaks jäävat (balleti) kultuurikihti ja pikendada aina lühenevat (balleti ajaloo)mälu. Iga liige on rohkem kui teretulnud meile oma lugusid saatma.
Millest kirjutada?
Kirjutada võib kõigest, mis kuidagi balleti või tantsuga suhestub.
Käisite Helsingis balletti vaatamas? – suurepärane! Jagage muljeid, et ka teised teaks, kas ja mida vaatama tasuks minna või kas pärast etendust jõuab viimasele praamile. Film "Valge vares" Rudolf Nurejevist nähtud? – kirjutage meile, kuidas meeldis. „Teatrielu 2018“, brošüür „Eesti ballett 100“ või viimane tantsuarvustus Sirbis on läbi loetud? – avaldage arvamust! Loomulikult on väga teretulnud ka Eestis toimunud etenduste arvustused, kusjuures nii esietenduste kui ka juba repertuaaris olevate lavastuste kohta. Ja kuna tegu on blogiga, on isiklik ja subjektiivne lähenemine enam kui õigustatud. Kel aega ja mõtteid rohkem, võib kirjutada ka suuremahulisemaid esseesid või mõtisklusi laiematel teemadel, nt „Klassikalise balleti arengusuunad 21. sajandil“ või „Stereotüübid balletilaval“ vms (siin võiks blogiplatvormi ära kasutada ülikoolides õppijad, et oma uurimusi meiega jagada). Lisaks teen üleskutse seeniorliikmetele saata meile mälestusi ja memuaare – nii saame üheskoos jäädvustada väga väärtuslikku materjali Eesti balleti ajaloo talletamiseks.
Kuidas kirjutada?
Kuidas siis ühe postitusega ikkagi pihta hakata?
Me ei sea žanrite või stiilide osas mitte mingeid piiranguid. Et asi oleks puust ja punasem, toon mõned näited, kuidas kirjutada nt Tallinna Tantsuteatri uuslavastusest „Celebration piece“, mida käisin vaatamas 11.11.2019.
Koreograaf-lavastajad: Joonas Tagel, Jack Traylen
Helilooja: Adam Gordon Herd
Valguskujundaja: Karolin Tamm
Dramaturgiline abi: Janek Savolainen (Vanemuine)
Produtsent: Heili Lindepuu
Sellest teatrikülastusest võiks kirjutada päevikuvormis blogipostituse:
Oli novembri õhtule omaselt pilkaselt pime kui Kopli trammiga Telliskivi peatusesse jõudsin. Kiirustasin mantlihõlmu koomale tõmmates läbi Loomelinnaku Vaba Lava poole. Seal oli soe ja valge. Kartsin veidi, et jään hiljaks, kuid inimesed olid alles fuajees, mis sumises harva või tihti kohtuvate tuttavate elevast jutuvadast. Kohtasin isegi mitut tuttavat, kellega kiiruga naeratusi vahetada.
Uksed avanesid. Kui olin mobiilist oma e-piletit näidanud, astusin hämarasse saali. Lava moodustus ristkülikukujulisest kunstmuruga kaetud pinnast ja tribüünid vaatajatele olid paigutatud kõigile neljale küljele. Kaks tantsijat lebasid juba murul, üks neist oli Jack, kes alles kevadel oma balletikarjääri Vanemuises lõpetas.
[...]
Nähtud lavastus võib mõtted ka kaugemale viia:
[...] Oli põnev näha laval kõrvuti äsja balletilavalt maha astunud balletiartisti ja kaasaegset tantsijat. Tihti heidetakse balletiartistidele ette liikumisele ja sooritusele keskendumist, mis jätab rolli tunnetamise või vahetu kohalolu tagaplaanile. Kaasaegsetele tantsijatele pannakse aga süüks kriitikavaba enese presenteerimist ja võimaliku oskamatuse nimetamist taotluslikuks.
Lavastuses „Celebration piece“ polnud suurt varjamisvõimalust ei kohal olemise ega liikumisoskuse jaoks: publik istus lavaplatsi ümber, polnud kulisse, polnud ees- ega tagalava, tantsijad olid vaatajate peopesal. Tants oli intensiivne ja seda oli palju, kostüümi omakorda oli vähe – tantsijad kandsid trussikumõõtu spordipükse ja dressipluusi.
Noormehed olid loonud tugevat füüsist, painduvust ja vastupidavust nõudva koreograafia, mis tõmbas oma intensiivsusega publiku kaasa. Jack Traylen tõestas veenvalt, et balletiartist suudab ka kaasaegset tantsu esitada, kusjuures, tema keha mõjus väljenduslikumalt ja tema liigutused kandsid rohkem dünaamilist pinget kui tema partneril. Ka paistis ta end laval vabamalt tundvat. Ärge saage valesti aru, Joonas Tagel oli ka väga hea ja nad sobisid Jackiga väga hästi koos tantsima, kuid balletiartistina tundsin võidurõõmu endise kollegi edust kaasaegse tantsu laval.
On selge, et mitte iga balletitantsija ei suudaks sama edukalt teistesse tantsuliikidesse minna, sest alustagem sellest, et nii absurdne ja paradoksaalne kui see kõrvalt võibolla ka ei tundu, pole sugugi mitte kõik elukutselised balletiartistid tantsulised, musikaalsed ega lavalised. Nad on õppinud selgeks balleti liigutuste tehnika ja saavad repertuaari sammustiku esitamisega hakkama, aga nad ei tantsi. Klassikaline balletikool võib anda andekale ja targale inimesele pea universaalse baasi ja ammendamatu edasiõppimisvõime, tagasihoidlikumast võib aga voolida kohusetruu oskustöölise, kellest suure kunsti poole püüdlemine mööda läheb.
Sarnane olukord on ilmselt ka kaasaegsete tantsijate seas. [...]
Alati kindlapeale minek on n-ö klassikaline arvustus:
Tallinna Tantsuteater tähistab tänavu oma kümnendat sünnipäeva. Juubeli puhul uurisid koreograaf-lavastajad Joonas Tagel ja Jack Traylen (kes olid ka lavastuse esitajad), kuidas me midagi tähistame, olgu teistega koos või üksi iseendaga lavastuses „Celebration piece“.
Tegu oli lihtsalt vaadatava lavastusega, mis ei pannud liigselt pead murdma kunstnike taotluste üle, kõik oli arusaadav ja lihtne, samas vaatemänguline ja kaasahaarav. Eelkõige avaldas muljet noormeeste hoogne liikumine ja sujuv partnerlus.
[...]
Äkki tekitas nähtu filosoofilisemaid mõttemõlgutusi?
Kas pidu on alati meis endis? Kas pidutsemiseks on vaja seltskonda? Kas tähistamiseks on vaja põhjust või ettekäänet? Kuidas tähistamine käib? Miks me üldse tahame tähistada? „Celebration piece“ ei vastanud neile küsimustele, aga seal tähistati midagi. Vist võitu. Natuke omaette, aga põhiliselt ikka koos. Isegi koos konfettide ja kullasajuga. Või eelkõige nendega. Kullasadu oli üks teose peategelasi, kes tegi ka kõige juhmimatele oma kohaloluga selgeks, et tegu on üleva, kulminatsioonile järgneva rahuldustundega. Joovastusega.
Kas sellel lavastusel ka sügavamat mõtet oli? Vist mitte. See oli täpselt see, millena ennast reklaamis – tähistamistükk. Ainult šampanjat ei pakutud :/
Või heietada sellest külastusest poeetilisemas võtmes?
Ja kuldseid helbeid sadas alla me peale
hing helises ja naeris, nii kerge oli olla..
Sillerdavast soojusest lahkunud
külm novembripimedus paiskus näkku
tuli tuul ja kullasära haihtus
Olen kodus
vein pole
Ühesõnaga: kirjutada võib kõikvõimalikes žanrites, eesti või inglise keeles. Blogi jääb kodulehe ainukeseks rubriigiks, mida me tõlkima ei hakka, s.t. tekst ilmub originaalkeeles ja mõlema keele vaates on kõik postitused näha. Enne avaldamist läbivad saadetud kirjatükid meiepoolse keeletoimetuse. Töid ootame aadressile blogi@balletiliit.ee
Ja nüüd kõik kirjutama!