Uudised

Selle aasta rahvusvahelise tantsupäeva läkituse on kirjutanud tantsija ja Korea Rahvusballeti kunstiline juht!

Koroonakatastroof on pannud seisma meile tuttava vaba elu ning seesuguse tragöödia keskel viibimine sunnib meid ümber mõtestama “tantsu” ja “tantsimise” tähendust. Kauges minevikus oli tants ürgne liigutuspõhine väljendus- ja suhtlusvahend; sellest kujunes aga etenduskunst, mis puudutas hinge ja tiivustas publikut. See on hetkes sündiv kunst, selle algset kuju on lõpule viiduna keeruline taastada, sest selle loomises osaleb kogu keha ja hing. Tants koosneb kaduviku viivudest, määrates tantsijad igavesse liikumisse. Ometi on koroonaviirus piiranud ja isegi tõkestanud tantsukunsti selle algsel kujul.

Kuigi olukord praegu paraneb, on tantsuetendused endistviisi allutatud paljudele piirangutele. See õpetab meid väärtuslikuks pidama hinnalisi mälestusi aegadest, mil tants ja tantsijad sädelesid nagu kalliskivid, andes edasi inimeste ängi ja ärevust, tahtejõudu ja elulootust, ning valgustades maailma.

Ühtlasi on tähtis meelde tuletada, et keskaegse “musta surma” järellainetuste aegu etendus Euroopas 28. juunil 1841 Pariisi ooperis ballett “Giselle”, kus kujutatud armastus oli surmastki võimsam, ning saavutas plahvatusliku menu. Sealtpeale on “Giselle’i” mängitud kõikjal Euroopas ja üle maailma, et trööstida-julgustada inimkonna pandeemiast vaevatud hinge. Mõte, mille tõi esmakordselt ilmsiks toosama “Giselle’i” etendus, seisneb minu arvates ka selles, mismoodi baleriini lennukas hing püüab põgeneda maailma vintsutava raskusjõu küüsist.

Üksildane ja muserdatud publik januneb tantsijatelt osavõtlikkust ja tröösti. Tantsijatena usume, et oma tiibade sirutamise läbi jagame lootust neile, kes armastavad südamest tantsukunsti, ning nad saavad meilt julgust pandeemia ületamiseks.

Mu süda peksleb juba ootuses.

Kang Sue-Jin

Läkituse tõlkis inglise keelest Mehis Saaber.
Originaaltekst ja rohkem infot autori kohta leiab siit!