Uudised

Teatripäeva läkituse on kirjutanud tänavu ooperi- ja draamalavastaja Peter Sellars (USA).

Kallid sõbrad,

kas ma tohin meid, loojaid, kutsuda olukorras, kus maailm klammerdub tundide kaupa igapäevaste infovoogude külge, sisenema omaenese eepilise aja, eepilise muutuse, eepilise teadlikkuse, eepilise peegelduse ja eepilise visiooni valda? Me elame praegu inimajaloo eepilisel perioodil ning need sügavad ja radikaalsed muutused, mida me kogeme suhetes iseenda, üksteise ja tehismaailmadega, kipuvad jääma väljapoole meie haarde-, sõnastus-, rääkimis- ja väljendusvõimet.  Me ei ela kahekümne nelja tunnises uudiste tsüklis, me elame aja piiril. Ajalehed ja meedia ei oska ega suuda mitte vähimalgi määral käsitleda seda, mida me kogeme.

Kus on see keel, millised on need žestid ja kujundid, mis võimaldaksid meil mõista neid drastilisi muutusi ja katkestusi, mida me läbi elame? Ja kuidas anda praegu edasi oma elu sisu mitte reportaaži, vaid kogemusena? Teater on kogemuste kunst.

Kuidas jõuda meediakampaaniatest, simuleeritud kogemustest ja kohutavatest prognoosidest üle ujutatud maailmas kaugemale lõputust numbrite kordamisest, et kogeda iga üksiku elu, iga üksiku ökosüsteemi ning sõpruse pühadust ja mõõtmatust või valguse kvaliteeti võõras taevas? Kaks aastat koroonat on tuhmistanud inimeste meeled, ahistanud inimeste elu, lõiganud läbi suhteid ja viinud meid inimliku koosluse veidrasse nullpunkti.

Mis seemneid tuleks praegu istutada ja uuesti istutada, ja mis on need ülekasvanud ja röövvallutuslikud liigid, mis tuleks täielikult ja lõplikult eemaldada? Inimesed on nagu sütel. Vägivald lahvatab lõkkele irratsionaalselt ja ootamatult ohtralt. Paljud väljakujunenud süsteemid osutuvad olema kestva julmuse struktuurid.

Kus on meie mälestustseremooniad? Mida me peame mäletama? Millised on need rituaalid, mis võimaldavad meil lõpuks uuesti kujutleda ja hakata harjutama samme, mida me kunagi varem pole astunud?

Eepilise visiooni, eesmärgi, taastumise, paranduste ja hoolivuse teater vajab uusi rituaale. Me ei vaja meele lahutamist. Me vajame kokkusaamist. Me vajame ühise ruumi jagamist ja me peame seda ühist ruumi harima. Me vajame tähelepaneliku kuulamise ja võrdsuse kaitstud ruume.

Teater kujutab endast maa peal võrdse ruumi loomist inimeste, jumalate, taimede, loomade, vihmapiiskade, pisarate ja taassünni vahel. Seda võrdsuse ja tähelepaneliku kuulamise ruumi valgustab varjatud ilu, mida hoiab elus ohtude, tasakaalukuse, tarkuse, tegutsemise ja kannatlikkuse sügav vastastikune toime.

Lilleornamendi-suutras järjestab Buddha inimese elu kümme suurt kannatlikkust. Üks võimsamaid neist kannab nime kannatlikkus võtta kõike illusioonina. Teater on alati esitanud selle maailma elu kui miraaži, mis võimaldab meil vabastava selguse ja jõuga näha läbi inimlikku illusiooni, pettekujutelmi, pimedust ja eitust.

Me oleme nii kindlad selles, mida me vaatame ja kuidas me seda vaatame, et me ei suuda näha ega tunda alternatiivseid reaalsusi, uusi võimalusi, teistsuguseid lähenemisi, nähtamatuid suhteid ja ajatuid seoseid.

Praegu on aeg oma meelte, kujutluspiltide, ajaloo ja tuleviku põhjalikuks värskendamiseks. Seda tööd ei saa teha üksinda töötavad isoleeritud inimesed. See on töö, mida me peame tegema koos. Teater kannab endas kutset teha seda tööd koos.

Tänan teid südamest selle töö eest.

Tõlkinud Anu Lamp