Blogi

EESTI BALLETILIIT – küsimused juubilaridele

AIGI ŽIGURE

1. Mis aastal lõpetasite balletikooli (ja millise)?

Lõpetasin Eesti Riikliku Koreograafilise Kooli 1953 aastal. Meie balletikooli I lennus lõpetas kuus tütarlast: Iraida Generalova, Aime Leis, Maire Loorents, Signe Tamm, Ülle Ulla ja mina, Aigi Rüütel. Erialaõpetajaks oli Zoja Kalevi-Silla.

2. Millistes teatrites olete tantsinud?

Töötasin 1. augustist 1953 kuni suveni 2001 Estonia teatris – 1973. aastani balletiartistina ja edasi balletikooli õpilaste õppepraktika juhendajana.

3. Värvikas mälestus kooliajast

Eks mälestusväärne oli iga etendus, milles õpilasena osalesin. Vast väärib äramärkimist E. Kapi balleti „Kalevipoeg” I pilt - Helmi Tohvelman lavastas selle avakontserdiks, mis oli pühendatud Tallinna pommirünnaku ajal hävinenud Estonia teatrimaja taastamisele. Aasta oli siis 1947. Balletikooli õpilased osalesid Kuu ja Päikese saatjatena. Mina olin Kuu saatjate hulgas. Hiljem, kui „Kalevipoeg” lavastati täispikana, jätkasime Kuu ja Päikese saatmist. Mäletan, et paljude osatäitjate hulgas oli ka Georg Ots Päikese rollis. Väga meeldejääv oli Sortsi osatäitmine Boris Blinoffi esituses – käisime teda alati kulissist piilumas.

4. Värvikas mälestus teatrist (või lemmikroll)

Üks lemmikrollidest oli Vanja osa I. Morozovi lasteballetis „Dr. Aibolit”. Selles balletis sattusime Aafrikasse ja kohtusime nii röövlite kui ahvidega.

Teiseks – tunnen veel praegugi, 90 aastasena, seda tunnet – ootamatusest tingitud õhinat ja ärevust, kui mõtlen balletile „Kõue rada”. Selle seadis 1962. a. Estonia lavale Viktor Päri. See oli Aserbaidžaani helilooja Kara Karajevi draamaballett. Minul oli Lizzie roll, esimeses koosseisus tegi seda osa Juta Lehiste. Lavastaja Viktor Päril oli kombeks töötada ühe koosseisuga, teine koosseis sai küll orkestriga proovida tantsunumbreid, aga mitte sinna vahele jäävat tegevust. Ja alles viimases, teise koosseisu lavaproovis, sain proovida tervikut. Avasin dekoratsioonimaja ukse, nägin sealt lava ja oma „venda”, jooksin ta käte vahele ning selle mängimise elamus on mul siiamaani meeles. Samuti mäletan, kuidas garderoobi põrandal harjutasime Elga Ripsiga, kes oli etenduses mu ema, ühte stseeni, kus pean lava vasakust nurgast ahastuses tormama tema sülle. Meeldejäävad hetked...

Teatris olen kogu oma lavakarjääri jooksul tantsinud nelja väikese luige variatsiooni „Luikede järvest”. Alustasin juba kooliajal, mil käisime seda 1950. a. näitamas ka Moskvas balletikoolide ülevaatusel. Seal saime pragada, sest see number ei olnud „akadeemiline” 4 luike, vaid versioon Rahel Olbrei 1940. a. lavastusest ja hoopis teistsugune, kui oleme harjunud. Hiljem olen tantsinud „akadeemilisi” versioone, nii Moskva Suure Teatri kui Peterburi Maria Teatri omi. Kuna need kaks teatrit pidevalt võistlesid omavahel ja tahtsid teineteisest erineda, siis väikestel luikedel olid ka igasugused peapöörded erinevad ja uue lavastusega pidi need jälle ümber õppima. Erinevate aegade „väikestest luikedest” lisasin ka fotod.

Balletikooli repetiitorina pidi mul kogu õpilaste osalemine etendustes peas olema. Tol ajal ju salvestused puudusid. Õpilased võtsid osa nii ballettidest kui ka ooperitest ja operettidest. Tööd oli palju, aga see oli huvitav ja mitmekesine. Meenub üks tore seik seoses dirigent Vallo Järviga: „Luikede järve” III vaatuses seisavad neli balletikooli noormeest ehk paaži tagaplaanil ja kuulutavad fanfaaride puhumise imiteerimisega erinevate külaliste saabumist. Päris trompetsignaalid tulevad muidugi orkestrist. Mina hüüdsin iga kord, kui see koht tuli, kulissist: „Fanfaarid!” ja siis noormehed teadsid, millal pillid suule tõsta. Ükskord, kohates Vallo Järvit, ütles ta mulle, et kui muusika juba mängib, on hilja fanfaare suule tõsta, et see peab toimuma veidi varem. Muidugi on see loogiline, sain oma õppetunni! Ja hakkasin oma käsklust sellest peale varem tegema. Aga hüüdega „Fanfaarid!” on väga-väga palju balletikooli noormehi oma lavapraktika läbinud, sest konkreetne „Luikede järve” lavastus oli kavas aastakümneid.

5. Mis teeb balletiartisti elukutse eriliseks? Mis sellest ajast enim meelde on jäänud?

Eks iga etendus on eriline. See teebki selle elukutse ainulaadseks.

6. Soovitusi praegustele tantsijatele

Püüdke armastada oma tööd kogu südamest. Kui vähegi võimalik, seadke ta oma elus esikohale.

FOTODE ALLKIRJAD:

1. Eesti Riikliku Koreograafilise kooli I lend 1953. a. Vasakult: Aime Leis, Iraida Generalova, Ülle Ulla, Signe Tamm, Maire Loorents, Aigi Rüütel

2. „Dr. Aibolit”. Lavastaja: Boriss Fenster. Vasakult: Tanja – Aime Leis, röövel – Väino Aren, Vanja – Aigi Rüütel. 1957. a.

3. Balletikooli „Neli väikest luike” 1947. a. Koreograaf: Rahel Olbrei. Vasakult: Aigi Rüütel, Elena Kuharkina, Maire Loorents, Iraida Generalova

4. Esimesed „Neli väikest luike” RAT Estonia 1954. a. „Luikede järvest”. Lavastaja: Vladimir Burmeister. Vasakult: Aime Leis, Eike Joasoo, Aigi Rüütel, Mercedes Hink

5. Viimased „Neli väikest luike” RAT Estonia 1967. a. „Luikede järvest”. Lavastaja: Svetlana Ivanova. Vasakult: Maire Loorents, Natalia Lukaševitš, Juta Lehiste, Aigi Rüütel

6. Aigi puhkusel Krimmi mäestikku vaatamas, 1969. a.