Teesi Mõtus-Viisimaa. Endine Estonia teatri balletiartist.

Haridus:
1947 alustas balletiõpingud  Tallinna Koreograafiakooli karaktertantsu pedagoogi Nadežda Taarna juhitavas balletiringis.
Balletiõpingud jätkusid Elena Izerovitši balletistuudios.
1950- 1951 Eesti Riiklik Koreograafiakool
1951- 1954 Moskva Riiklik Koreograafiakool

Töö käik:

1954- 1975 Estonia teatri baleriin

Tähtsamad rollid:

1954 Clarice, Tšulak “Ebapeig”
1954 Esmeralda, Pugni/Glier/Vassilenko “Esmeralda” (kontsertnumber)
1955 Maria ja kellukeste tantsu solist, Assafjev “Bahtšisarai purskaev”
1956 Meelike, E.Kapp “Kullaketrajad”
1956 Trio, Auster “Tiina”
1956 Pas de quatre/ väike luik/ mõrsja/Tarantella solist, Tšaikovski “Luikede järv”
1957 Amor, Glazunov “Raimonda”
1959 Pas de deux, Adam “Giselle”
1960 Heli, Auster ” Põhjamaa unenägu”
1960 Pierrot, valss Raveli muusikale
1961 Tuluke, Prokofjev “Kivilill”
1963 Kassike/Punamütsike , Tšaikovski “Uinuv kaunitar”
1963 Paradiisilind, Morozov “Doktor Ai-Ai-Ai”
1971 Amm, Prokofjev “Romeo ja Julia”
1975 Berthe, Adam “Giselle”

 

Eesti Teatriliidu liige alatest 1955, Eesti Balletiliidu liige alates 1997.

Teesi enda sõnadega:

/Sooviksin veidi lähemalt rääkida oma baleriiniks saamise lugu, sest sel ajal, kui oleksin pidanud tegelema balletiga, olin mina hoopis sportlane- sprinter ja kaugushüppaja, 1946. aasta Tallinna meister noorteklassis.
Kuid saatus oli näinud ette teisiti ja saatis mu teele sõbranna, kellega õppisime koos Tallinna Õpetajate Instituudi eesti keele ja kirjanduse fakulteedis ning kes kutsus mind balletiringi.
Vastasin, et ma ei oska balletti, aga tema oli lapsepõlves veidi aega Gerd Neggo juures õppinud ja vastas, et oh, see pole midagi! Näitas mulle ette mõned positsioonid, kätehoiu ning veenis mind nii kaua, kuni end ühel saatuslikul päeval koos temaga balletitunnist leidsin. Hoidsin end teiste selja taha ja vaatasin aukartusega, mida nad teevad.
Ei läinudki kuigi palju aega mööda, kui balletiringi juht - Tallinna Koreograafiakooli karaktertantsu õpetaja - Nadežda Taarna mulle soolonumbri seadis ning sain lavatantsu alal I auhinna.
Mõne aja möödudes asendas kaugushüpped ja jooksu R. Drigo ballet “Võlutud mets”, kus esinesin peategelasena Ungari tütarlapse Irka rollis. Ajalehes ilmus artikkel “Isetegevuslased esitasid balletti”, kus märgiti, et esinesin ilmekalt, näidates professionaalse tantsija võimeid.
Kas edasi sport ja tants käsikäes?! Ei, kaalukauss hakkas kalduma balleti poole, see läks hinge, südamesse ja jalgadesse. N. Taarna mõistis, et mul oleks vaja süvendatult balletti õppida ja soovitas mind Elene Izerovitši balletistuudiosse, kus hakkasin saama 2-3 korda nädalas eratunde.
Poole aasta pärast kutsus õpetaja oma hea tuttava Lia Vink-Leetmaa minu oskusi hindama.
Olin väga närvis, kuid hinnang oli positiivne ja nüüd järgnesid juba igapäevased balletitunnid pool aastat järjest.
Uue õppeaasta alul, 1950. aastal andsin sisse avalduse Tallinna Koreograafiakooli astumiseks ning mind võeti vastu otse 6. klassi.( 7. klass oli koreograafiakooli I lend)
Lõpetasin 6. klassi 1951. aastal ja eduka õpilasena suunati mind Tallinna Kunstide Valitsuse toetusega kolmeks aastaks õppima Moskva Suure Teatri juures asuvasse balletikooli, mille lõpetasin 1954. aastal diplomeeritud baleriinina ja asusin tööle Estonia teatris.
Spordist oli saanud ballet ja sportlasest baleriin.
Kuid spordist olin vist siiski midagi kaasa saanud: väga kiired, teravad, hoogsad jalad ja jõulised õhulised hüpped, mis kokkuvõttes tegid mu tantsulise liikumise väga kergeks. Aga see võis olla ka looduse poolt antud anne.
Üks esimesi rolle - Tants kellukestega - sai balleti “Bahtšisarai purskaev” haaremi pildis koheselt üldise tähelepanu osaliseks ning ajakirjas “Pilt ja sõna” ilmus kriitik Sergei Levini ülikiitev artikkel pealkirja all “Anne ja töö”. Koheselt järgnes samas balletis Maria roll, seejärel Meelike balletis “Kullaketrajad.”
Ning siis üks minu olulisemaid rolle - 1959. aastal operetisolisti Vello Viisimaa abikaasa roll, millele järgnes emaroll, kui 1962. aastal sündis tütar Piret.
21 töörikast aastat Estonia lavalaudadel möödusid nagu linnukese lend…
Kätte jõudis 23. oktoober 1975, kui toimus “Giselle´i” etendus ühe külalistantsijaga pearollis ning mina olin Giselle 'i ema Berthe , kes oma surnud tütre juures ahastades põlvitab.
Esimene vaatus lõppes, eesriie langes, kõik hakkasid plaksutama, mina samuti. Ootamatult ütles mu kõrval seisev kolleeg: ”Mida sina plaksutad, sulle plaksutatakse!” Taevake! Olin täiesti unustanud…!
See oli ju mu oma soovi kohaselt minu viimane balletietendus.
Kuskilt toodi suur lillebukett, keegi rääkis midagi, öeldi tänusõnad ja see ootamatu tähelepanu liigutas mind hingepõhjani.
Ma ei teadnud, kas olla kurb või rõõmus…
Ühel hüvastijätukaardil olid A. Suumanni luuleread :
“ Ei ole õige öelda, et inimesed tulevad ja lähevad.
On inimesi, kes kunagi ei lähe.
Nad tulevad ja tulevad ja nad on sooja hommiku sarnased…”.
Ilusad sõnad, ilus mõte, aga ma siiski lähen, kuid võtan kaasa mälestused, mida teater on hingele andnud ja kuidas kolleegid oskasid mul lahkumise liigutavalt armsaks teha.
Soovin südamest Estonia praegusele balletile edu ja jõudu, et hoida au sees seda rasket, aga imepäraselt kaunist kunstiliiki.
Palju tänu Balletiliidu juhatusele, kes meid, veterane, toetab ja oluliste teatrisündmustega kursis hoiab.

Oma 90. juubelil vastas Teesi Viisimaa järgmiselt!

Tants Kellukestega balletist "Bahtšisarai purskkaev"

Maria, balletist "Bahtšisarai purskkaev"